Analüüsides konkreetse sündmuse tulemusi, tuleks kõigepealt analüüsida sisendit elik konkursile esitatud tööde ning esitajate arvu. Seekord esitas 79 kirjastajat hindamiseks 175 tööd. Need arvud näitavad, et uusi üritajaid tuleb juurde ja lisandub ka väljaandeid. Ometigi ei tähenda see lugejate hulga suurenemist. Vähenevaid tiraaže kompenseeritakse suurema arvu nimetustega. See omakorda tõstab ühiku hinda, mis jällegi vähendab lugejaid. Tundub surnud ringina… Kunstnikele-disaineritele peaks see justkui kasulik olema – rohkem raamatuid, rohkem tööd. Teisest küljest toob see kaasa muid probleeme – vähem aega kujundamiseks iga teose jaoks eraldi, vähem raha teostusele. Seda on ka märgata.
Kui rääkida väljundist, siis torkab silma tüpograafiliste baasoskuste nõrkus. Ja ma ei räägi siin mingist nostalgiast vanade “heade” aegade järele – olles elanud üle viimaste aastakümnendite paradigma-muutused (nii kunstis kui ka graafilises disainis), igatsen ma kõige vähem taga neid “aegu endiseid”. Minu esimesel töökohal kirjastuses Eesti Raamat oli 1981. aastal kasutatavate laokirjade näidiste kastis 6 kirjatüüpi. Seda ei ole just inspireerivalt palju. Aga ilmselt on tehnoloogilisel üleminekul käsilaolt arvutiküljendusele kaduma läinud mingi kollektiivne professionaalne kogemus sellest, miks raamatukujunduse tüpograafilises osas mingeid asju tehakse just nii, nagu neid on siiani tehtud. Oluline on aru saada, milleks kasutatakse taandrida, miks on olemas veerised ja kui laiad need peaksid olema, millised tegurid teevad teksti loetavaks ja millised mitte. Sest teades, mis on mille jaoks vajalik, suudame me seda kõike kasutada reeglite murdmiseks ja n-ö uuskasutuseks. Näiteks vabavärssi suudab parimal viisil kirjutada ainult kirjanik, kes valdab õigekirja. Ilmselt oleme kaugenenud teadmisest, mis on raamat oma olemuselt. Raamatu eesmärk on vahendada autori seisukohti ja/või muud informatsiooni lugejale arusaadaval ja optimaalsel viisil – ühesõnaga, raamat on infotehnoloogiline “seade”. Põhimõtteliselt on parim raamat see, kus kujundus pole iseseisvana märgatav.
Samas tahab iga kunstnik/disainer segada sellesse kooslusse rohkelt ka isiklikke esteetilisi seisukohti, kasutades omaenda visuaalset keelt. Selle kompoti komponentide õige doseerimine ongi raamatukujundamise kõige problemaatilisem koht ja kujundaja suurim oskus (või nõrkus).
Andres Tali
žürii esimees
Korraldajad: Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Rahvusraamatukogu
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Antalis AS, Greif OÜ, Heidelberg Baltic Finland OÜ, Polümark AS, Printon Trükikoda AS, Tallinna Raaamtutrükikoda, Apollo, Rahva Raamat, Bestwine OÜ.